Polüvinüülpürrolidoon (PVP), lühidalt tuntud ka kui polüvidoon või povidoon, on polümeerühend, mis saadakse N-vinüül-2-pürrolidooni polümerisatsioonil. Polüvinüülpürrolidoon (inglise keeles lühend PVP) on vees lahustuv valge vaigune tahke aine, mis moodustub N-vinüülpürrolidooni homopolümerisatsioonil. ja muud tüüpi. PVP on oluline peenkeemiatoode, millel on suurepärane jõudlus ja kõrge lisandväärtus. Selle molekul sisaldab suhteliselt polaarset laktaamrühma, millel on võime polaarseid rühmi armastada. See lahustub vees ja alkoholis. Polaarsete orgaaniliste lahustite, nagu karboksüülhapete, alkoholiamiinide, halogeenitud süsivesinike, PVP tahkete ainete ja nende vesilahuste keemilised omadused on väga stabiilsed.
loodus
Polüvinüülpürrolidoon on valge hügroskoopne pulber, lõhnatu või kergelt lõhnatu, lahustub vees, etanoolis, kloroformis ja enamikus orgaanilistes lahustites, ei lahustu eetris ja on vähem toksiline.
Polüvinüülpürrolidoon jaguneb nelja klassi vastavalt selle keskmisele molekulmassile, mida tavaliselt väljendatakse K väärtusega. Üldiselt, mida suurem on K väärtus, seda suurem on viskoossus ja tugevam nake.
Esmalt tegi professor Walter Reppe, kes uurib atsetüleeni keemiat. Patenteeritud 1939. aastal. Selle 3,5-protsendilist vesilahust (osmootne rõhk umbes 53 328) kasutati Teise maailmasõja ajal vere asendajana.
ettevalmistus
Polüvinüülpürrolidoon saadakse monomeeri N-vinüül-2-pürrolidooni (NVP) polümerisatsioonil. NVP-d saab valmistada butürolaktooni aminolüüsil butürolaktooniks ja seejärel atsetüleeniga viimistlemisel.