Mis on polüvinüülpürrolidoon valmistatud

Jul 16, 2020 Jäta sõnum

Polüvinüülpürrolidoon (PVP), edaspidi PVP, on mitteioonne polümeerühend. See on kõige iseloomulikum seas N-vinüülamiid polümeerid, ja sügavaim ja kõige ulatuslikumalt uuritud erinevaid peeneid kemikaale. On kujunenud mitteioonseks, katioonseks, anioonseks kolmeks kategooriaks, tööstuslikult, farmatseutiliselt, 3.


PVP saadakse monomeervinüülpürrolidoonist (NVP) toorainena puistepolümerisatsiooni, lahuse polümerisatsiooni ja muude meetodite abil. Ettevalmistusprotsessis lahtise polümerisatsiooni, tõttu kõrge viskoossus reaktsioonisüsteemi, polümeer ei ole lihtne hajutada, ja polümerisatsiooni reaktsiooni soojust ei ole lihtne eemaldada, mille tulemuseks on kohalik ülekuumenemise ja muid probleeme. Seetõttu saadud toode on madala molekulmassiga, kõrge jääk monomeersisaldus, ja on enamasti Kollane, ei ole palju praktilist väärtust. Tööstus kasutab tavaliselt PVP sünteesimiseks lahuse polümerisatsiooni.


PVP tootmise polümerisatsiooniks on kaks peamist marsruuti. Esimene on N-2-pürrolidooni (NVP) lahuse polümerisatsioon orgaanilises lahustis, millele järgneb auru eemaldamine. Teine viis on NVP monomeeri ja vees lahustuvate katioonsete, anioonsete või mitteioonsete monomeeride vesilahuse polümerisatsioon. NVP monomeer kuumutatakse otse üle 140 °C või initsiator lisatakse NVP lahusele kuumutamiseks või NVP lahus (lahusti võib olla vesi, etanool, benseen jne) lisatakse initsiaatorile radikaalse lahuse polümerisatsiooni kaudu või kasutatakse otseselt PVP homopolümeeri, kiiritades NVP monomeeri või selle lahust valgusega. Polümerisatsiooni meetod on erinev ning saadud polümeeri struktuur ja jõudlus on erinevad. Vabade radikaalide lahuse polümerisatsiooni teel saadud polümeeri koostis ja struktuur on suhteliselt ühtlane. Ka sooritus on suhteliselt stabiilne. See on kõige sagedamini kasutatav meetod NVP homopolümerisatsiooni. PVP homopolümeere, millel on erinevad molekulmassid ja erinevad lahustuvused vees, on võimalik saada, kohandades reaktsioonitingimusi, nagu monomeeri kontsentratsioon, polümerisatsiooni temperatuur ja initsiaatori kogus.


Protsess 1: NVP on konfigureeritud lahendusena, mille massfraktsioon on 50%. Katalüsaatorina kasutatakse väikest vesinikperoksiidi kogust. Asobisisobutüülronitriili toimel alustatakse polümerisatsiooni temperatuuril 50 °C, nii et peaaegu kõik NVP muudetakse PVP-ks. Ammoniaagivesi lisatakse polümeeri, et laguneda ülejäänud asobisisobutüülronitriil, monomeerpolümerisatsiooni teisendussagedus on ligi 100%, ja tahke sisaldus on 50%.


2. protsess: 250 ml nelja kaelaga kolbi lisatakse 0,4 g dispergaatorit P (NVP-co-VAc) ja 80 g dispergeeritud etüülatsetaati. Pärast segamist ja lahustamist 70 °C konstantse temperatuuriga veevannis lisatakse 20 g monomeeri NVP-d ja 0,15 g, et alustada reaktiivi AIBN reageeriti 6 tundi lämmastikuatmosfääris, jahutatakse ja filtreeriti. Lahustumatu materjal pandi vaakumkuivatuskappi ja vaakum kuivatati 24 tundi valge PVP tahke pulbri saamiseks.


Enamik PVP polümerisatsioonist kasutab aibni initaatorina. Ei ole kirjandust kasutamise kohta vees lahustuvate aso initsiaatorite algatada sünteesi PVP, kuid mõned inimesed teevad seda tööd. Kuna nii NVP monomeerid kui ka PVP lahustuvad vees, võib vees lahustuvate asoinitsiaatorite abil algatada polümerisatsiooni lineaarsete PVP polümeeride moodustamiseks. Lisaks sisaldab AIBN inimestele kahjulikku tsüanorühma, samas kui vees lahustuvad asoühendid Enamik algatajaid ei sisalda tsüanorühmi ja PVP-d kasutatakse peamiselt otseses kokkupuutes inimorganismiga, nii et vees lahustuvatel asoiiniaatoritel on AIBNi ees eelised.


Küsi pakkumist

whatsapp

Telefoni

E-posti

Küsitlus