Dialüüsi membraanid on hemodialüsaatori põhielement. Nende tootmisel kasutatakse sünteetilisi ja looduslikke materjale, mida iseloomustavad erinevad kiudude paigutused. Kõige kaasaegsemad on valmistatud sünteetilistest polümeeridest, näiteks polüamiidist, fosfatidüülseriinist (PS), polüakrüülnitriilil põhinevast kiust (PAN), polüarüülestersulfoonist, polüeetersulfoonist või polümetüülmetakrülaadist. Dialüüsimembraane iseloomustab võime eemaldada ureemilisi molekule, mida saab jagada väikesteks vees lahustuvateks ühenditeks, valkudega seotud ühenditeks ja suuremateks GG-osadeks; keskmisteks molekulideks GG-d. Uuemad membraanid, näiteks keskmiselt lõigatud membraanid (MCO), võimaldavad eemaldada ureemiliste molekulide laiema spektri, mis vähendab dialüüsi hilinenud komplikatsioonide riski. Dialüüsimembraane kasutatakse sellistes terapeutilistes meetodites nagu madala voo, kõrge voo või HDx teraapia. Dialüüsimembraanide arendamise oluline eesmärk on suurendada nende biosobivust. Ebapiisav biosobivus võib põhjustada komplemendi või trombotsüütide aktiveerimise, mis võib põhjustada suurenenud kardiovaskulaarsete tüsistuste riski.



