Hemodialüüs on kehaväline protsess, mille käigus veri puhastatakse uraemiliste peetusproduktide eemaldamise teel poolläbilaskva membraani abil. Traditsiooniliselt on dialüüsimembraanid laias laastus klassifitseeritud vastavalt nende koostisele (tselluloosne või mittetselluloosne) ja vee läbilaskvusele (madal või kõrge vool). Materjalitehnoloogia ja polümeerkeemia areng on aga viinud spetsiifiliste ja rafineeritud omadustega membraanide arendamiseni, mis nõuavad traditsiooniliste membraanide klassifitseerimissüsteemide läbivaatamist. Nende uuemat tüüpi membraanide piisavaks iseloomustamiseks on nüüd olulised täiendavad parameetrid, sealhulgas uued läbitavusnäitajad, membraanide hüdrofiilsed või hüdrofoobsed omadused, adsorptsioonivõime ja elektripotentsiaal. Selles ülevaates pakume arstidele dialüüsimembraanide ja dialüüside värskendatud analüüsi. Arutleme dialüüsi lahustunud aine ja vee eemaldamise alusmehhanismide üle (st difusioon, konvektsioon, adsorptsioon ja ultrafiltratsioon) väga läbilaskvaid membraane kasutavate töötluste kontekstis. Täpsemalt rõhutame veebis toimuvat hemodialiseerimist ja uusi ravimeetodeid (näiteks laiendatud hemodialüüsi), mis kasutavad membraane, mis on loodud kõrge sisemise filtreerimise saavutamiseks. Lõpuks arutame kaalutlusi, mis reguleerivad kehavälise ravi korral suure lahustunud aine kliirensi ja albumiini kaotuse vahel kliiniliselt vastuvõetavat tasakaalu.